Tööl BONEBRIDGE’iga
“Mulle meeldib sellest inimestele rääkida,” on Natalie Faistil alati hea meel selle üle, kui kellelgi on huvi tema BONEBRIDGE luu juhtivuse implantaadi vastu. See lasteaiaõpetaja on oma õpilaste kuulmisprobleemide teema suhtes väga tundlik, kuna ta ise on ühelt poolt kuulmispuudega ja talle siirdati teismelisena implantaat.
Holleneggi lasteaia rühma lapsed istuvad hommikuringis. Blondide patsidega tüdruk istub silmad kinni ringi keskel. Vaikusesse kostab kuskilt ringist “piiks, piiks”. Algklassiõpetaja Nathalie Faist ja tema kolleeg mängivad kohaliku lasteaia lastega mängu “Linnuke, kuidas piiksud?”. Blondide patside ja kinniste silmadega tüdrukul palutakse ära arvata, mis suunast “linnuke” piiksus.
“Ilma oma nuputa oleks mul sellise ülesandega raske hakkama saada,” tunnistab 26-aastane lasteaiaõpetaja. Ta viitab oma implantaadisüsteemi heliprotsessorile kui nupule. Natalie sündis atreesiaga paremas kõrvas: tema parem kõrvaklapp on palju väiksem kui vasak. Parema keskkõrva luud on samuti tillukesed ja väliskõrvakanal pole välja arenenud. Selle tulemusel on tal parema külje kuulmine vaid 20–25 protsenti – ühepoolne kuulmislangus, mida tavaliste kuuldeaparaatide abil on raske kompenseerida.
Kuulmislahendus – ka noortele
Kuulmiskanali atreesia tõttu oli Nathalie halb taju ja ta sai vaevu aru, kui temaga paremalt küljelt räägiti. “Jälgisin alati, et inimesed, kes minuga räägivad, seisaksid mu vasakul küljel. Ka mürarikkas keskkonnas oli tal raske aru saada – seepärast istus ta koolis alati esimeses reas.
“Minu toonane arst ütles, et ei saa midagi teha,” ütleb ta õlgu kehitades. Kuid ta ei osanud sel ajal ette kujutada, et ta kannaks tavalist kuuldeaparaati. Ta selgitab, miks: „Ma ei suutnud kuuldeaparaati teismelisega seostada. Minu nupuga on teisiti.
Ta sai oma “nupu” 10 aastat tagasi. See oli siis, kui 16-aastasena esimest korda koos oma vanematega Deutschlandsbergi kõrva-nina-kurguarsti dr Alexander Gotschuli vastuvõtule tuli. Ta mõistis probleemi ja pakkus välja luu juhtivuse kuulmisimplantaadi.
“Augustis tähistasin oma kuulmisaastapäeva”
Perekond läks Innsbrucki ülikooli haiglasse ja tundis juba esimesest hetkest sooja vastuvõttu, kirjeldab BONEBRIDGE’i kasutaja. “Teha oli palju,” meenutab ta vanemate kiiret otsust. Tol ajal ei olnud tal tõsiseid vastunäidustusi ja täna on ta tegelikult väga õnnelik. «See oli minu jaoks õige ja oluline otsus. Minu jaoks on BONEBRIDGE’iga kuulmine väga oluline. Ma ei kujutaks ette ilma selleta hakkama saamist.” Ta kuuleb paremini, peab kuulates vähem pingutama ja oskab nüüd oma hääldust paremini hinnata.
Sel ajal oli tal Amadé väline heliprotsessor, mille kuju ei meenuta tegelikult nuppu. Esialgu peitis Natalie selle juuste alla, nagu oma ebatavaliselt väikese kõrvaklambri. “Nüüd on mul ükskõik. See on osa minust.” Täna võtab ta oma heliprotsessori välja ainult vahel, kui ta on üksi kodus. Siis jääb paremal pool järsku vaikseks: “Ma tajun vahet kohe.”
BONEBRIDGE pakub kohalikus kogukonnas turvalisust
Schilcherlandi veinipiirkonnas, kus Natalie üles kasvas, õitseb elav kogukonnaelu. Turulinnas on registreeritud üle 30 organisatsiooni, lisaks tuletõrje ja mitmed koorid ja ansamblid.
Natalie Faist on olnud ühiskondlikult aktiivne juba varasest noorusest peale: ta alustas flöödimängu kaheksa-aastaselt ja on olnud kohaliku muusikabändi liige teismeeast peale. Nad saatsid paljusid kirikuüritusi ja rahvapidusid: “Kui me marssime, ei oleks mu taju ilma BONEBRIDGE’ita nii hea. Ka muusika mängimises poleks ma nii enesekindel.”
Esialgu oli implantaadiga lisakuulmine muusika mängimisel üsna harjumatu. Võimsa kõlaga puhkpilliorkestri koosseisus muutus see tema jaoks kohati ebamugavalt valjuks. “Sain kolm erinevat kuulmisprogrammi. Proovide jaoks oli ka üks eriti vaikne variant, mis oli täpselt nii vali, et ma kannatasin seda.” Täna pole tal seda enam ilmtingimata vaja: “Mingil hetkel sa lihtsalt unustad ümber lülituda.”
“Ma ei saaks lasteaias töötada ilma BONEBRIDGE’ita”
BONEBRIDGE saadab teda hetkest, kui ta ärkab, kuni voodisse minekuni. Ta võtab protsessori ära ainult ujumiseks või siis, kui ta end diivanil mugavalt tunneb. “Aga ilma oma nuputa ei saaks ma kindlasti hommikul lasteaeda minna!” Ta ütleb, et mõistab alati, kui oluline on tema kuulmisimplantaadi igapäevaelus lastega, kui ta peab selle aku vahetamiseks eemaldama. “Ma armastan oma tööd, kuid see on ka üsna nõudlik. Ilma BONEBRIDGE’ita või ilma mõlema poole hea kuulmiseta – see oleks minu jaoks väga-väga väsitav.
Kui ta oma karjääri valis ja haridusteed alustas, ei võtnud toona 14-aastane oma kuulmispiiranguid arvesse. “Ilma BONEBRIDGE’ita oleks see kõik olnud väljakutse,” muigab ta tagantjärele. Paljud olukorrad oleksid võinud saada väljakutseks ilma implantaadita. Või ära arvata heli suunda istumisringis suletud silmadega: ka see oleks olnud väga raske.
Lasteaiaõpetaja on eriti tundlik selle suhtes, kui ühel tema õpilastest on raskusi teatud heliomaduste tajumisega või klassifitseerimisega. Üks tema õpilastest kasutab ka kuuldeaparaati. “Hetkel olen majas esimene kontaktisik, sest mõistan tema raskusi kõige paremini.”
